Rasmus Vesiloo: Triin Tulev valetab, liialdab ning mõtleb asju välja

Triin Tulevi peksmises süüdi mõistetud Rasmus Vesiloo ütles Delfile, et Tulev valetas, liialdas ning mõtles asju välja nii kohtusaalis kui ka oma raamatus.

Teid mõisteti täna süüd, saite 3-aastase katseajaga 9 kuud tingimisi.
Karistus on ju vähem, kui prokurör taotles ja rohkem, kui prokurör pakkus, kui võtaksin kokkuleppemenetluse. Keeldusin kokkuleppemenetlusest ja Triinu advokaatide pakkumistest, kuna tean, et ma pole tahtlikult ja omaalgatuslikult Triinu löönud.

Triin esitas väga utoopilise süüdistuse ja rahalise nõude veel enne kui mind kuulas üle politsei. 2013. aasta augustis sain koopia pretensioonist, kus Triin on nõus loobuma kuriteoteatest, kui hüvitan moraalse kahju 65 000 eurot. See oli enne, kui mind oli üle kuulanud politsei, rääkimata kohtuprotsessist.

Aasta vältel ja kohtuprotsessi lähenedes see summa vähenes, 2014. aasta 10. juuniks oli see 28 000 eurot. Läbirääkimiste käigus ähvardas Triin, et kui ma ei maksa 25 000 eurot, siis  ta teeb mind kohtus ja meedias maatasa.

Miks just 25 000 eurot?
Ta süüdistas mind töökaotuses, töövõimetuses ja lapse kaotuses ning tervisekahjustustes. Tööd ta minu pärast ei kaotanud, ta koondati, last ta ei kaotanud, vaid ta tegi tervele lapsele Inglismaal abordi ning kuulmiskahjustused ei leidnud kohus tõendamist. Ta on väidetavast kuulmiskahjustusest hoolimata korduvalt DJna üles astunud.

Mida te kohtuotsuse põhjendusest arvate?
Kohtunik seletas kogu protsessi suhteliselt hästi lahti - Triinul on tekkinud sinikad. Mina ei oska seda seletada, millest see võis tekkida. Ma ei mäleta, et ma oleksin teda löönud.

Minu käitumine võib olla ettearvamatu, kui mind une pealt torkima tulla. Nii juhtus kaitseväes ning mitu aastat varem ka minu sõpradega, kui mind mingis unefaasis torkima on tuldud - see võib saada ettearvamatu või isegi vägivaldse reaktsiooni. Muide, on jäänud tähelepanuta, et ka minul oli peale seda ööd vigastusi muhu ja hambajälgede näol.

Miks peaks Triin teid une pealt „torkima"?
Triinul oli põhjust mind tulla une pealt torkima. Ta luges minu telefonist mingeid sõnumeid, mis olid mitu kuud vanad, osad neist saadetud enne, kui Triinuga kohtusin. Selle peale Triin flippis ära.

Milles see ära flippimine väljendus?
Sisuliselt tekkis tal hüsteeriahoog - ta hakkas räuskama, paugutas ustega. See on ka kohtus ära räägitud.

Mis siis sai?
Kui ma järgmise päeva õhtul sain teada, et ta on peksa saanud, et tal on sinikas, siis ma esimese asjana mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Hakkasin mõtlema, et äkki ma võisin talle läbi une virutada - see oleks ju tuvastatud sinikaga kooskõlas.

Eksperdid väitsid, et te olite joobes.
Koju tulles ei olnud ma sellises joobes, et mul oleks olnud pilt  eest ära. See pole reaalne, et ma oleks teda löönud, sest mul elu sees ei oleks tahtmist teda lüüa. See on lausabsurd. Eksperdid tuginevad oma hinnangus muuhulgas Triinu ütlustele.

See, kui inimene peksaks inimest korduvalt ja murraks maha uksi ja räägiks teise inimesega ei ole tõesti kooskõlas somnambulismiga. Ent somnambulismi hoo käigus ei ole välistatud, et inimene võib teist vigastada, nagu Triinul vigastus ka on. Aga kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei lähtu faktiliselt tõendatud asetleidnust, vaid kannatanu kirjeldusest.  

Kui hiljem lugesin politsei kirjeldust, mis seal juhtus - olgem ausad - peale sellist peksmist ei oleks inimene omal jalal olnud võimeline liikuma. Kui selline asi oleks tegelikult aset leidnud, oleks mind ilmselgelt kohe vahistatud.

Kedagi lüües saab ka lööja viga?
Olen käinud ka EMOs, ja mul ei olnud ühtegi märget selle kohta, et ma oleks kedagi löönud. Kui küsida Triinu vigastuste kohta ekspertidelt, siis need ütleksid, et ta on paar laksu lahtise käega saanud või midagi sellist. Mitte nii, et rusikaga - tal ei olnud nägu turses, see oli sinikas.

Triin süüdistab teid raseduse katkemises.
Kohtus ei leidnud see tõendamist. Triin on meedias väitnud, et lapse tervis sai kahjustatud. Sellest pole mitte ühtegi meditsiinilist tõendit. Tema haigusloost on näha, et lapse südametöö on regulaarne, katkemise tunnuseid ei ole.

Ööl, mil ta väidetavalt peksa sai, tuvastas arst, et tal on näol sinikas. Lapse tervisega oli kõik korras. Päev hiljem läks ta tagasi arstile, kaevates pea- ja kõhuvalusid. Ta läbis seal põhjalikud testid, oli kolm päeva haiglas ja ka sealt ei tulene, et tal oleks mingi trauma või põrutus ega lapsel midagi häda. Ta ise väitis haiglas, et tal on pea- ja kõhuvalu, aga seda ei ole võimalik tuvastada või ümber lükata.

Sisuliselt väidate, et ta tegeles kolm päeva haiglas simuleerimisega?
Olen rääkinud mõne ta eksmehega. Minu arusaama järgi on ta rahustisõltlane ja minu kogemuste põhjal ka väga ebastabiilne ning äkilise iseloomuga.

Ta väitis kohtus, et talle on välja kirjutatud Xanax seoses lennuhirmuga. Aga tema haigusloost on näha, et ta käib psühholoogi juures seoses lapsepõlvetrauma ja eelmise abikaasa peksmisega.

Minule rääkis ta, et Xanax on välja kirjutatud seoses peksmistega lapsepõlves, kui nii ema kui ka isa teda tema kirjelduse järgi jõhkralt peksid, tirisid juustest ja panid auto pagasnikusse kinni. Seda rääkis ta mulle selleks, et põhjendada oma paanikahoogusid ning äkilist ja ettearvamatut käitumist.

Hiljem, nii palju kui ma tema ema ja eksmeestega olen rääkinud, olen aru saanud, et need väited on parimal juhul vaid osaliselt tõesed ning kindlasti ülevõimendatud. Asju, mida Triin on kirjeldanud kui jõhkrat peksmist, pole toimunud. Sarnane on ka see, et kohtus Triin väitis, et ma pole talle rääkinud, et mul on somnambulism. Samas, oma raamatus ta kirjutab, et „ta rääkis mulle, et kui ta sõjaväes oli, siis ta saadeti hullumajja, sest oli sõjaväekaaslast pussitanud või midagi sellist".

Mis mulje Triinu raamatust jäi?
Lugesin Triinu raamatut ning leidsin sealt ka mõned väited, mis on tõesed ning mida ta pole endale sobivas suunas painutanud. Näiteks: ma olin haigla direktor, ma tegin talle esimesel kohtamisel pannkooke mangojäätisega ning mul on punane auto. Muus osas on ka raamatuga samamoodi kui selle kohtulooga - ta valetab, liialdab ning mõtleb asju välja, minnes vastuollu ka tõendite ning tunnistajatega. Kõiki neid valesid, mida ta minu kohta on avaldanud, ei jõua ma ükshaaval loetleda ega viitsi ka ümber lükata - mul, erinevalt temast, ei ole vaja enda ego ja mainet upitada.

Osad mu tuttavad teavad, et ka mina olen kirjutanud raamatu - tänaseks 176 A4 lehekülge. Aga ma ei soovi seda avaldada. Printisin kunagi koopia välja ja põletasin ära, et see peatükk enda seljataha jätta.