Tervisejooksja: kannan alati külmrelva kaasas

Mind ajendas kirjutama Priit Simsoni lugu pargipervertidest. Jooksen aasta läbi. Külmemal ajal te ei näe, aga soojemal ajal on mul alati vöökott ümber. Mis seal sees on? Võtmed ja mobiiltelefon, vahel ka kuiv särk või kuuma ilmaga väike veepudel, aga lisaks on seal alati veel üks asi: külmrelv. Selleks mul vöökott ongi.

Kasutanud pole ma seda kunagi, sest pole vaja olnud. Tegelikult ei karda ma niivõrd kahejalgseid, kuivõrd neljajalgseid. Mitte häbelikke metsaelukaid, vaid agressiivseid koeri, olgu nad siis peremeheta või sellise peremehega, kes ei anna endale aru, mida tähendab vastutus oma lemmiklooma eest. Noorena olen saanud hammustada ja see ei unune.

Õigupoolest pole ma selle peale tulnudki, et peaksin end ka agressiivsete kaaskodanike eest kaitsma. Alustasin jooksmist 11-aastaselt ja olen seda vahelduva eduga teinud 30 aastat. Selle aja jooksul meenub vaid üks kriitiline olukord, kus oleks võinud "seisuks" minna – autotäis nolke pidas kinni ja hakkas tüli norima, stiilis: "Mis jooksed siin? Mingi kõva mees oled või?" Kakluseks ei läinud, aga vastik tunne jäi ikkagi hinge.

Nendest ülbitsejatest ma hästi aru ei saa. Mina küll ei julgeks tervisesportlasega tüli norida. Üks teine minu mõõtu mees sörkis aeg-ajalt minuga samal trassil, vahel tegime seda koos. Mina olin kergejõustiklane, aga tema hoopis poksija. "Keegi võiks tulla minuga ka tüli norima – kaua ma seda poksikotti taon?" ütles ta mulle. Ei saanudki aru, kas mõtles seda tõsiselt või viskas villast.