"Ma ei ole turist, ma elan siin"

Jaak Urmet ja Viktoria Ladõnskaja on üllitanud oma lapsepõlvemälestused Lasnamäest. Samal ajal samas kohas elanud Arne Ruben on neid kriitikas endi omadega võrrelnud. Tekstidest tuleb selgelt välja Lasnamäe dualism. Ajaloo vältel on inimesed näinud Lasnamäed väga erinevate silmadega.

Professorid heinamaal

17. sajandil said Tallinna gümnaasiumi professorid linnalt palgaosana loa kasutada kindlaid heinamaid Lasnamäel. Moes oli lamburiluule. Õpetatud mehed kujutlesid end karjusteks, pidasid paekaldal piknikke ja kirjutasid luulet.

Teel Pärsiasse sattus Tallinnas peatuma ühe Saksa pisivürsti saatkond. Selle arst Paul Fleming oli venelaste Puškini või eestlaste Petersoni mõõtu poeet. Ta sõbrunes libalamburitega ja kirjutas isegi luuletuse Lasnamäe paemurdudest. Haritud sakslane loeb ka tänapäeval Flemingi klassikat ja mõtleb Lasnamäele. Veel tähtsam on, et lamburiringi liige Reiner Brockmann kirjutas esimese eestikeelse luuletuse, selle saateks aga teise, saksakeelse, kus ta ülistab eesti keele ilu. Kirjanik Herbert Salu on 1970. aastail omakorda Flemingist ja Brockmannist kaks romaani avaldanud. Niisiis on Lasnamäe eesti luule häll ja proosa inspiratsiooniallikas.

Antiutoopiate aeg

1980. aastaiks oli see kõik kauge minevik. Legendaarne Harry Egipt lavastas küll kingaviksi reklaamfilmi, kus Lasnamäe ehituse taustal lõbutses šikilt valgesse riietatud seltskond, saatjaks biitlite laul. Tegelikult muutusid üheksakorruselised kivimajad filmiloojate, muusikute ja muu kultuurirahva silmis antimaailmadeks, mis sümboliseerisid linnainimese stressi, võõrandumist ja muid muresid. Filmis „Keskea rõõmud” (1986) põgenevad viis lasnamäelast Lõuna-Eestisse hinge- ja ihuhädadele leevendust otsima. Aga uutmisaja lainel loodud „Ma ei ole turist, ma elan siin” (1988) kritiseeris korterikitsikust ja seda, kuidas kolmanda põlve tallinlane peab elama katlaruumis, sest tema jaoks pole pinda isegi Lasnamäel.

Samal ajal tellis toonane tuntud bänd Vanemõde helilooja Alo Mattiisenilt laulu „Peatage Lasnamäe!” Muusik võttis asja tõsiselt. Sündis tsükkel „Viis isamaalist laulu”. Üks neist, „Mingem üles mägedele”, sai tuntuks refräänirea „Peatage Lasnamäe!” järgi. Laulva revolutsiooni ühe võtmeloona nõudis see vabadust säilitada eestlaste omapära ja hoiatas inimesi nivelleerumast.

Järgmine kümnend oli raske, kõik oli äraspidi. Kel võimalik, püüdis kolida. Vanameister Villem Gross kirjutas lausa romaani „Lasnamäelt alla” (1999). Kahe tubli noore armastuslugu lõppes nagu muinasjutud ikka – õnnelikult. Ja siis …

Aastad 2007 ja 2008 andsid kaks hiilgavat kunstilist üldistust Lasnamäest. Veiko Õunpuu film „Sügisball” jätkas Lasnamäe kui slummi kujutamist. Linateose aluseks olnud Mati Undi romaan rääkis küll Mustamäest, kuid filmi tegemise ajaks polnud see paik enam kivilinna koondkuju. Filmi-Lasnamäel elavad kurvad ja üksildased inimesed, keda ahistab nimetu hirm oma kodupaiga ees. Lapsed ei naerata, üksikemad otsivad armastust teleseriaalidest, rikkad ja edukad osutuvad sama õnnetuteks. Film pälvis ohtralt auhindu. Vist kõnetas teema ka väljaspool Eestit.

Mari Saadi romaan „Lasnamäe lunastaja” (2008) sai Kultuurkapitali aastapreemia. Taas on juttu üksikemast, kes lapse heaolu nimel võib olla isegi lõbunaine. Raamatut on võrreldud Dostojevski „Kuritöö ja karistusega”. Seda on tõlgitud vene, soome ja ungari keelde.

Vana armas Sikupilli

Mis on tõde? Kindlasti vähem dramaatiline, aga see-eest rohkem optimistlik. Paneelmajade vahel leidub sootuks teistmoodi tegelikkust, oska ainult otsida. Vana Sikupilli kant on elavnenud, osa maju muinsuskaitse all, puitmaju renoveeritakse sama agaralt nagu inimiga tagasi paneelikaid ehitati.

Meeli kolis Kalamajast ära, kui oli leidnud kuulutuse „Müüa väike maja Lasnamäel”. Saja-aastasest pesuköögist oli arendaja vorminud kahe korrusega stuudio, säilitades vana välisilme ja kuhjates sisse kõik moodsad mugavused. Meelil on oma terrass, aed ja õunapuu, lisaks metsikud kassid, kelle kogukond ei kao Sikupillist kunagi. Mis siis, et elamine on vaevalt sama suur kui paneelmaja kahetoaline korter. See-eest soojendab köök-elutuba võimas punane tellisahi, akendest paistavad aialapid, paemüürid ja puuriidad. Ja muide – aastaid kõnniteele pargitud auto pole kogenud ühtegi rünnakut.

Ei mingit ahistust, puhas poeesia.

Soorita nüüd ka TEST: 10 küsimust Lasnamäe kohta - kui hästi tunned Lasnamäe Linnaosa?

Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid leiad SIIT.