Mõttetu protsent sularaha kasutajaid läheb pangale liiga kalliks
Lugesin hiljuti ühe inimese lugu sellest, kuidas ta üllatuslikult teada sai, et sularaha väljavõtmise eest on võetud teenustasu. Panga pressiteates seisis nii: "Üle 1000 euro kuus võtab sularaha automaadist välja 3,5 protsenti klientidest. Nende klientide motiveerimine kaardimakseid kasutama suurendaks taas mahtusid, mis võimaldaks pakkuda soodsamaid kaardimakseid kõikidele klientidele."
Deja vu! Olin mõni aeg tagasi oma kodupangale kirja saatnud, et pärida aru sularaha sissemaksete tasustamise kohta, ja vastus oli peaaegu üks ühele.
Olen oma kodupanga klient olnud üle 15 aasta. Olen erinevaid pangateenuseid tarbinud ja nende eest teenustasusid maksnud üle 15 aasta. Olen kohustatud pensionit koguma ja loomulikult laekub ka minu töötasu panka. Enamiku oma igapäevastest pangatehingutest teen ID-kaardiga internetipangas.
Mulle meeldib, et ei ole vaja kusagil kontoris järjekorras seista ja saan kõik mugavalt tööl või kodus ära teha. Kõiki vajalikke tehinguid ei ole aga võimalik internetipangas teha, sularaha siiski on veel ametlikult meie riigis käibel, ja kui selgus, et sularaha sissemakse on muutunud tasuliseks, otsustasin pangale kirjutada.
Kirjutasin pika viisaka kirja, milles tegin mitmeid ettepanekuid, näiteks kõneluste jätkamiseks ühtse sularahaautomaatide süsteemi väljatöötamiseks, tasuta sularahateenuste pakkumiseks piirkonnas, kus ainsaks pangateenuste võimaluseks on postipank jne.
Väljavõte vastusest: "Sularaha kasutamisega kaasnevad suured kulutused nii kaupmehele kui pangale. Selle tõttu soovitame klientidel vähendada sularaha kasutamist ja tasuda pigem pangakaardiga. Kui sularahatehingud asenduvad suures osas kaarditehingutega, saame pikemas perspektiivis pakkuda kaardimakse teenust kaupmehele soodsamalt. Sularaha hinnakirja muudatusi tehes pole meie eesmärk rohkem tulu teenida, vaid koos klientidega oma käitumisharjumusi muuta."
Tunnistan ausalt, et umbes sellise vastusega ma tegelikult juba arvestasin, ja ega ma ei lootnudki, et pank hakkab ühe kirja pärast klientide muredega arvestama ja tuleb vastu ebavõrdses olukorras inimestele. Jutt käib ju ometi numbritest ja rahast. Nagu ajaleheartiklistki lugeda võis, on tublidel pangatöötajatel kõik täpselt välja arvestatud, kui mõttetu protsent klientidest sularaha kasutab ja kui kalliks see kõik pangale läheb.
Reaalsus on aga selline: 18. oktoobri hommik – väikelinna kaupluses kaardimakse ei tööta, linna ainuke sularahaautomaat ei tööta, postipank on suletud, järgmine lähim sularahaautomaat asub umbes 20 kilomeetri kaugusel ja pole kindel, kas seegi töötab. Kassas on kolmelapselise pere ema, kes soovis mitmeks päevaks vajalikku toidukaupa osta. Müüjad seletavad läbisegi, et kaardiga maksta ei saa ja sularaha automaadist ka ei saa. Tekkinud on pikk järjekord, naine on segaduses, tal on pisarad silmis – nii palju siis motiveerimisest ja käitumisharjumuste muutmisest.
See ei ole sugugi ainuke kord, kui midagi sellist on juhtunud. On tavapärane, et mõne suurema kultuurisündmuse, rändtsirkuse või laada toimumisel piirkonnas on sularahaautomaat ülekoormuse tõttu rivist väljas.
Kuidas saavad pangad klientide käitumisharjumusi muuta või kedagi motiveerida, kui nad ei suuda neid väheseidki allesjäänud teenuseid tagada?
Ehk oleks aeg hakata nägema numbrite taga inimesi ja muuta oma asutuste käitumisharjumusi.
