Lugeja: haldusreformi võiks alustada "rõngasvaldadest" ja alla 2000 elanikuga omavalitsustest
Iga uue valitsuse moodustamisel räägitakse haldusreformi prioriteetsusest ja aeg-ajalt teatatakse ka haldusreformi Püha Graali ehk ideaalse haldusterritoriaalse jaotuse leidmisest. Mõne aja pärast aga selgub, et tegemist oli siiski vaid kaugete virvatulukestega ja asjad lähevad vanamoodi edasi.
Viimati kuulutas haldusreformi Püha Graali leidmisest eksregionaalminister Siim Valmar Kiisler – selleks oli niinimetatud tõmbekeskuste mudel, mis tähendaks seniste valdade ja linnade ühendamist praegusest mitmeid kordi suurematesse omavalitsustesse.
Tõmbekeskuste mudel lähtus eelkõige eeldusest, et suurem osa Eesti omavalitsustest on liiga väikesed. Põhilisteks esitatud argumentideks suuremate omavalitsuste toetuseks on omavalitsusametnike suurem pädevus (suuremas omavalitsuses on võimalik palgata erinevaid spetsialiste) ning seeläbi valla parem juhtimine, lisaks teatud halduskulude kokkuhoid, suurem investeerimis- ja seega arenemisvõimekus.
Ühtlasi on suuremate omavalitsuste puhul võimalik investeeringute mõistlikum territoriaalne paigutus – praegu püüab iga väike vald arendada enda asutusi, mille jaoks ei pruugi piisata küllaldaselt vahendeid ning seetõttu võib kannatada teenuste kvaliteet.
Näiteks väikekoolide puhul võib selline stsenaarium tähendada, et lapsed viiakse maakonnakeskuste koolidesse, kus on suuremad võimalused, ning valdades tuleb koolid lõpuks hoopis kinni panna. Samas võiks lahenduseks olla üks suurem ja konkurentsivõimeline kool ühinenud omavalitsuses. Kuigi ka praegu on võimalik pidada kahe omavalitsuse peale ühiseid asutusi, püütakse üldjuhul ikkagi "oma asja" ajada.
Regionaalminister Püha Graali ei leidnud
Siiski ei leidnud regionaalministri projekt tolleaegsetes valitsuspartnerites suuremat poolehoidu ja varsti avastas tema erakond end opositsioonist. Lisaks võib nimetatud projekti puhul tõstatada olulisi probleeme, mis muudavad küsitavaks selle vastavuse haldusreformi Pühale Graalile:
Kuigi peab nõustuma, et Eesti omavalitsused on liiga väikesed, siis antud projekti puhul oli tegemist teise äärmusse mineva lähenemisega – mida suurem on omavalitsus, seda parem. Sealjuures oli esmane lähenemine suhteliselt primitiivne ehk maakondade ümbernimetamine valdadeks ja seniste valdade likvideerimine.
Kuna nimetatud variant ei leidnud piisavalt poolehoidu, siis ilma suuremate probleemideta tõsteti esile järgmine ehk tõmbekeskuste variant. Viimane variant tähendaks samuti valdava enamuse seniste omavalitsuste likvideerimist, samas puudub ka selle puhul tõestus, et tegemist on optimaalseima variandiga. Muuhulgas ei arvestanud eksminister Kiisleri projekt asjaolu, et Eestis on palju väiksemaid valdu ja linnu, mis toimivad hästi ja mille liitmine suurema omavalitsusega mõjuks pigem negatiivselt.
Suured omavalitsused tähendavad ka kodanike, kodanikeühenduste ja külaseltside olulist kaugenemist vallavalitsusest. Selge on, et oluliselt suuremate valdade puhul jääb nende mõju tunduvalt väiksemaks kui väiksemate valdade puhul. Seega võib ulatuslik valdade liitmine paradoksaalsel kombel mõjuda negatiivselt ka kodanikuühiskonna arengule.
Need, kes peaksid ühinema, ei taha seda teha
Samas saab eksregionaalministriga nõustuda, et ideaalseks ei saa pidada ka praegu kehtivat nn vabatahtliku ühinemise mudelit. Eelkõige on selle mudeli hädaks, et ühinema ei kipu omavalitsused, mille jätkusuutlikkuses on kõige suuremad kahtlused – äärealade väikevallad. Olukord, kui ühinevad eelkõige tugevamad omavalitsused ja äärealadel säilib status quo, aga pigem suurendab regionaalseid probleeme. Lisaks on mitme vabatahtliku ühinemise puhul küsimus, kas ühinemine on territoriaalselt olnud kõige loogilisem st kas omavalitsus või osa sellest oleks tegelikult võinud ühineda hoopis mingi teise omavalitsusega.
Vaadeldes seniste haldusreformi projektide arengut tundub, et mitte alati ei ole järgitud haldusterritoriaalse korralduse paari lihtsat alustõde, mille kohaselt kohalik võim ja teenused peaksid olema elanikele nii lähedal kui võimalik, teisalt peavad aga omavalitsused olema piisavalt suured, et tagada teenuste kvaliteet ning omavalitsuste võimekus ja jätkusuutlikkus. Ka peab tõdema, et omavalitsuste elanike arv ning nende poolt pakutavate teenuste hulk ja teenustele esitatavad nõuded muutuvad aja jooksul pidevalt. Seega on võimatu fikseerida ideaalset haldusterritoriaalset jaotust, mis peaks kestma üle aegade.
Eelnev ei tähenda siiski, et haldusterritoriaalse korraldusega ei peaks tegelema või peaks sel laskma minna ainult isevoolu teed, vabatahtlike muudatuste kaudu. Nagu juba eespool mainitud, peab nõustuma, et praegusel juhul on põhiprobleemiks suure osa Eesti omavalitsuste väiksus, mis seab kahtluse alla nende jätkusuutlikkuse ja võimekuse pakkuda efektiivselt oma elanikele kvaliteetseid teenuseid. Seega peaks haldusreformi eesmärgiks eelkõige olema omavalitsuste, mille võimekus ja jätkusuutlikkus on kaheldav, määratlemine ja nende liitmine suuremateks ja võimekamateks omavalitsusteks.
Kuigi võimekuse ja jätkusuutlikkuse mõõtmine on alati teatud ulatuses subjektiivne, on Eesti omavalitsuste kohta olemas siiski vajalikul määral objektiivne dokument: siseministeeriumi poolt avaldatav "Kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse indeks". Lähtudes sellest indeksist saaks väiksemate omavalitsuste hulgast valida välja need, mille võimekus ja jätkusuutlikkus on kaheldav (mille indeks jääb oluliselt alla Eesti keskmise) ja liita need teiste omavalitsustega.
Kas uus valitsus leiab lahenduse?
Esialgu võiks vaatluse alla võtta alla 2000 elanikuga omavalitsused, millist piirmäära saaks vajadusel aja jooksul ka kõrgemale tõsta. Samas ei peaks sundliitmisele allutama võimekamaid väiksemaid omavalitsusi, säilitades seega omavalitsusvõimu ja teenuste läheduse kodanikele, tagades samaaegselt kõikide omavalitsuste võimekuse ja jätkusuutlikkuse.
Eeltoodust erinevalt peaks siiski liitma praegu veel eraldiseisvad nn rõngasvallad nende keskusega. Tegelikkuses toimivad rõngasvallad ja nende keskused teenuste pakkumise ja tarbimise mõttes ühe tervikuna ja on arusaamatu, miks peaksid nad halduslikult olema eraldatud. Erandi võiks siin teha ajaloolistele maakonnakeskustele ja suurlinnadele, mille ümber vallad asuvad pigem sektoritena.
Eitada ei saa ka vajadust jätkuvalt soodustada omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist. Iga ühinemisega peaks aga kaasnema ekspertiis, mis tuvastaks, kas selline ühinemine on otstarbekas ja kas omavalitsus peaks tervikuna ühinema teise omavalitsusega või peaks mõni osa sellest liituma hoopis mingi kolmanda kõrvalseisva omavalitsusega.
Ka peaks omavalitsuste piiride loogilisemaks paiknemiseks ja rahvaalgatuse osatähtsuse suurendamiseks olemas olema praegusest tunduvalt selgem protseduur juhuks, kui mingi küla või külad soovivad minna ühest omavalitsusest teise – näiteks teatud arvu külaelanike häälte kogumisel peaks protseduur automaatselt käiku minema. Teisalt peaks keskvalitsusel olema õigus vastavat taotlust mitte rahuldada, juhul kui see on territoriaalselt põhjendamatu ja ajendatud pigem majanduslikest ja poliitilistest soovidest.
Uus riigikogu ja valitsus on tööle asumas. Jällegi räägitakse palju haldusreformi vajadusest. Kas Püha Graal kuulutatakse leituks?
Lugu on varem ilmunud veebilehel yhiskonnavaatleja.blogspot.com
