Soome kolinud üksikema saaga: esimene tööandja muutus vihavaenlaseks, pereasjadesse sekkus lastekaitse
Mina võtsin suuna Soome poole aastal 2002. Tõukeid selleks oli mitmeid, aga määravaks sai purunenud kooselu, mis jättis mind laste ja väikefirmaga toime tulema. Keskkooli lõpetanud tütar läks laia maailma modellikarjääri tegema ja mina tundsin, et pean leidma mingi väljakutse, et unustada kõik inetu, mis olin läbi elanud. Paariks aastaks Soome tööleminek tundus nii rahalises kui teraapilises mõttes parim.
Sain tuttavate kaudu tööpakkumise taksojuhiks Hämeenlinna. Keelt ma oskasin, autot juhtida samuti. Hankisingi tööviisa, pakkisin vajaliku kraami ja kuueaastase poja oma liisinguautosse ning sõitsin laevale.
Kahjuks ei oodanud Soome mind avasüli. Teatanud tolliametnikele, et kolin ja vean autos kolimiskraami, tuli mul kraam maha laadida ja auto tolli jätta. Nõnda siis kutsusin ma tööandja sadamasse järele ja mõne päeva pärast sain ka tollis selgitatud, et ei jäta autot Soome, vaid viin Eestisse tagasi.
Korteri saime tööandjalt. Järgmisel päeval sooritasin liikluseksami, sest autojuhi ametis olid vajalikud Soome load. Samuti tuli sooritada politseijaoskonnas eksam piirkonna tundmises ja see oli juba ooper omaette. Terve öö tuupisin suurt piirkonna kaarti ja taksojuhitöös vajalikke tähtsamaid kohti nagu haiglad ja koolid. Eksam sai tehtud.
Esimene tööpäev: uus läikiv Mercedes, võõrad kolleegid, päikeseline päev! Taksondus Soomes erineb oluliselt Eesti taksosüsteemist ja mul oli algul ikka väga raske. Vähehaaval aga sain piirkonna selgeks, kolleegidega tuttavaks ja töörütmi kätte. Poeg käis eelkoolis ja omandas soome keele mõne nädalaga.
Peagi selgus, et kokkulepped töötingimuste osas ei pea vett. Töökoormus kasvas, lisandus töö nädalalõppudel ja öötöö. Töötasin hambad ristis. Ma pole viriseja ega kaebaja. Olin üleväsinud, roolis ohtlik iseendale ja teistele. Töötundide arv oli väga suur. Mu poeg oli alailma öösiti üksi kodus ja nädalalõppudel naabrite juures.
Asja arutamine tööandjaga ei edenenud ja enne nii meeldivast inimesest sai järsku minu vastane. Olgu siinkohal öeldud, et tööandja oli naisterahvas! Tagantjärele tarkus ütles mulle, et töölepingu sõlmimine ja kokkulepete sinna lisamine on väga tähtis.
Ärge peljake sotsiaalsüsteemilt abi paluda!
Pidasin vastu viis kuud, tukkudes lausa püstijalu. Minna polnud mul kusagile, korter oli tööandja oma, süsteemi ei teadnud ega tundnud, abi paluda polnud kelleltki. Kolleegid tegid minu teadmata ettekande töökaitsesse, mille tõttu niigi põletikulised suhted tööandjaga plahvatasid. Tööandja sai ettekirjutused töökaitse poolt ja mina endale vihavaenlase.
Edasi muretsesin Helsingi kaardid ja alustasin uue piirkonna tundmaõppimist uueks eksamiks, sest unistasin Helsingisse kolimisest. Samal ajal otsisin tööportaalidest töökohti ja elamispinda pealinna. Ametit ei saanud ma vahetada, kuna viisa oli antud ainult teatud alal ehk siis taksojuhina töötamiseks. Erialasest tööst võisin vaid unistada.
Sain abi sotsiaalosakonnast, kus mind toetati üksikema kolimis- ja esialgsete elamiskuludega. Siit ka soovitus teistele: ärge peljake raskes olukorras abi paluda! Tean küll, et see on raske ja uhkus ei luba.
Helsingis ma omaette elamispinda ei leidnud, kuna Hämeenlinnast ja töö kõrvalt oli see keeruline. Sain lapsega ajutise peavarju oma tuttava juures kitsukeses korteris.
Läksin töö saamiseks taksojuhi kursustele. Kuna vajadus taksojuhtide järele oli Helsingis suur, siis polnud töökohtadest puudust, kuid eksami sooritamine osutus oodatust tunduvalt raskemaks.
Leidsin ka uue eluaseme, kus sain kasutada ühte tühja tuba kahetoalisest korterist. Magasime pojaga madratsitel ja üritasime kuidagi oma eluga hakkama saada.
Vähehaaval elu normaliseerus – sain ka teise toa enda käsutusse ning üürilepingu. Tööandja oli normaalne ja Suur-Helsingi sai selgeks. Navigaatoreid veel polnud ja muretsetud kaart sai kapsaks loetud. Palk oli hea ja töö rahuldav, kuigi tihti esines joobes kliente, narkomaane ning rassistlikke intsidente. Ekstreemsetest juhtumitest võiks kirjutada terve raamatu! Töös aitas uhkus olla eestlane, kindel ja positiivne meel ning raudsed närvid.
Lastekaitse keelas töötamise õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel
Ja siis algas pojal päris kool. Kuna tal oli soome keel selge, siis koolikoha saamisega kodu kõrval probleeme ei olnud. Esimesel koolipäeval olime oma pidulike riiete ja lilledega nagu valged varesed teiste hulgas. Ei mingit aktust, pidulikkust ega lilli õpetajale.
Peagi selgus, et lapse lugemis-, arvutamis- ja kirjutamisoskus olid klassikaaslaste omadest nii palju paremad, et tal hakkas igav. Tegin ettepaneku, et ta tõstetaks klassi võrra edasi, aga kool otsustas, et kakskeelse lapse puhul pole see hea mõte. Probleemid süvenesid, laps muutus rahutuks, sõnakuulmatuks ja agressiivseks. Kaasati ka lastekaitse.
Lastekaitse kohta oleme kõik hirmulugusid kuulnud. Ka mina võiksin sellel teemal palju rääkida. Närvesööv protsess kestis aastaid. Peab aga mainima, et oli ka lapsele kasulikke meetmeid nagu harrastustesse suunamine ja nende toetamine, tugi-isik lapsele, kellega muuseumides, kohvikutes ja ujumas käia, mitmeid abimeetmed üksikema argipäeva kergendamiseks, psühholoogi abi ja palju muud.
Lastekaitseorganisatsioonile ei tasunud vastupanu osutada. Tuli lihtsalt olla koostööaldis ja abimeetmed vastu võtta, samas jääda kindlameelseks ning mitte lasta neil võimu üle võtta. Iga ema teab ja tunneb oma last ikka kõige paremini.
Lastekaitse keelas mul õhtuti, öösiti ja nädalalõppudel töötamise, seega vähenes mu palk tuntavalt. Tulin vaevu ots-otsaga kokku ja motivatsioon kadus.
Eesti liitumisel Euroopa Liiduga avanes mul võimalus saada püsiv elamisluba ning asuda end täiendama, et siirduda seejärel erialasele tööle müügi ja turunduse valdkonnas.
Tänaseks on rahutust poisist saanud rahulik noormees, kes õpib ärikoolis ja läheb varsti sõjaväkke.
13 aastat tagasi tulin paariks aastaks Soome tööle. Pole midagi alalisemat kui ajutine. Õnneks sõidavad laevad üle lahe kümneid kordi päevas.
Sotsiaalministeeriumi kampaania "Kui välisriiki, siis targalt!" hoiatab ja nõustab välismaale tööle minevaid inimesi. 2013. aasta andmetel tegi üle 50 000 tööealise Eesti inimese vastavaid ettevalmistusi kindla sooviga asuda tööle välismaal. Käesoleva aasta septembris Tallinna sadamas läbi viidud küsitlustest selgus, et iga neljas välismaal töötanud inimene on palga, töövahenduse, elukoha või töötingimustega ühel või teisel moel petta saanud. Hea lugeja, kui oled isegi välismaal töötanud, siis jaga oma kogemusi teistega! Anna teada, kuidas hakkama saada! Jutusta oma lugu ja anna nõu aadressil rahvahaal@delfi.ee !
