Pensionär: olen töötanud üle neljakümne aasta, saan 343 eurot pensionit, aga millise hooldekodu arve ma sellega maksta suudan?

Me kõik saame ükskord vanaks ja mis saatus meid ees ootab, seda teab vast küll kõige vägevam. Ma ei saa aru, kes neid seadusi küll välja mõtleb, aga tegu on lauslollustega.

Võtame kohe järjest: kõik töövõimetuspensionärid tööle. Okei. Iseenesest tore mõte, sest nagunii napib lihttöölisi, kes sandikopikate eest lihtsamad tööd ära teeksid.

Nüüd küll olen pensionär, aga enne olin töövõimetuspensionär ja pole päevagi kodus töötuna istunud. Milleks on vaja rakendada vaimse ja füüsilise puudega inimesi? Toome nad koduseinte vahelt välja. Tore! Aga milline vastutus lasub sellega tööandjatel, kui ta võtab sellise tööle. Üks asi on paber kus on kirjas mustvalgel tema puudeaste, teine asi on tegelikkus.

Paljud sellised töötajad vajavad kõiges kõrvalabi, eritransporti jne. Kas see lõppkokkuvõttes ei lähe palju kulukamaks kui teha sellised töötoa taolised päevakeskused, kus nad saaksid võimetekohaselt nokitseda ja koos olla. Mõtlemisainet oleks siin küll ja veel.

Teiseks murelasteks on ikka jätkuvalt eakad, olgu nad siis lihtsalt vanainimesed või dementsed. Hirm tuleb peale kui mõtlen, et kui enam ei suuda endaga hakkama saada, mis siis saab? Lastele kaela? Olen töötanud üle neljakümne aasta ja pensioni saan 343 eurot. Millise hooldekodu arve ma sellega suudaksin maksta? Naerukoht eks? Meiesuguseid tuleb üha juurde.

Hullem lugu on veel, kui see aruraasuke ka veel kaob. See, mida Maalehes kirjutanud tütar läbi pidi elama, oli kohutav. Saada lõpuks rehabilitatsiooniplaan kätte ja lugeda sealt, et isaga tuleb lugeda, vaadata telekat ja siis loetut, nähtut arutada - no tule jumal appi. Seal asutuses töötavad küll lauslollid, kes pole dementset vanainimest isegi unes näinud.

Miks töötab see ametiasutuste masinavärk nii paganama aeglaselt? Või ongi see meie riigiisade ja valitsuse mõte - küll taevataat ta enda juurde kutsub. Pole inimest, pole probleemi.