Lammutatud Majaka klubi, Lindakivi kinokähmlused ja Savisaare kirik - Lasnamäe maamärgid

Lasnamäe linnaosa paneelmajade suurehituse algusest on möödas pea 40 aastat. Tegelikult on siin elatud juba aastatuhandeid. Lasnamäe on suur ja lai ning väga mitmekesine. Teie ees on mosaiik, murdosa Lasnamäe olemusest. Lasnamäe kui tore ja arenev linnaosa on tegelikkuses veel paljudele tundmatu.

Majaka klubi

Sõjatehase Dvigateli klubi jäi juba 1950. aastail kitsaks. 1961. aastal avati üleliidulise tüüpprojekti järgi ehitatud uhke hoone, mille fassaadi kaunistasid erilised idamaise kujuga laternad. Algul oli see nimeta, väga ametlikult öeldi „tehase nr 130 kultuurimaja”. 1971. aastal tekkis katusele silt „Majakas”. Hiljem kärbiti kaks viimast tähte, alles jäi venekeelne Majak.

Majaka klubil oli neli suurt saali, sealhulgas 350 kohaga kino, kus näidati välismaa väärtfilme. Kinostuudio oli klubi huviringidest parim, filmiti Dvigateli kroonikat ja käidi rahvusvahelistel festivalidel. Mainekalt Brno festivalilt toodi koju lausa hõbemedal. Lugu eesti kunstnikust Aino Bachist võitis Moskva amatöörfilmide festivali. Sage esineja kontsertidel oli Georg Ots. Kui ta suri, taotles klubi endale rahva algatusel Georg Otsa nime. Vahest oli klubi patroneeriv tehas liiga salajane, igatahes jäi nimemuutus ära.

Eesti iseseisvumispüüded äratasid vastasleeri, kelle koosolekupaigaks sai Majaka klubi. Seda külastas isegi ultraparempoolne vene poliitik Žirinovski. 1990. aastate segadikus hakkas klubi käima käest kätte. Tallinn pidas plaani hoone Hoiupangalt ära osta ja kohandada Lasnamäe linnaosa valitsuse tarbeks. Renoveerimine läinuks liiga palju maksma, otstarbekamaks osutus ehitada uus, ajanõuetele vastav maja. Veidi aega püüti klubi hinges hoida, kuid 2000. aastate algul maja lammutati. Ühe ajastu sümbol kadus Pae tänava ja Peterburi maantee ristmikult igaveseks.

Lindakivi keskus

Kunagi ehitati see kinoks. Keskeas Borissi teateil oli kinol suur kultuuriline lisaväärtus: seal võis tüdrukutele külge lüüa ja end pärast filmi õhtupimeduses koju saatma pakkuda. Mis edasi sai, sõltus olukorrast ja tütarlapsest. Midagi hullu ei olnud, niisama noorte asi. Nokastunud noorukid võisid pärast seanssi ka tüli norida. Tavaliselt ei tehtud seda otse ukse ees, vaid mindi viisakalt natuke kaugemale. Aga saal oli mugav ja filmid head.

Nüüd pakub Lindakivi ruume isetegevuseks. Valik on väga lai, idaslaavi rahvamuusikast fotomodelli koolituseni. Ühes saalis toimuvad keskealiste tantsuõhtud. Rahvast on palju, kiire liikumine paneb higistama, õhku jääb napiks. Ilusad naised on pannud selga parimad kleidid, kontsad ja soengud lisavad sarmi. Mehi on vähe. Daamidel ei jää üle muud, kui minna põrandale omavahel. Muusika on ju hea ja tantsida tahaks.

Tants on Lindakivi ühisnimetaja. Peotants, varieteetants, kõhutants, tänavatants, võistlustants … Ei pea olema verinoor, et nimetatud aladel arenema hakata. Kõhutantsutreeneri Radja energia vallandab tantsutiigrid ka teistes. Eksootiline seltskond, igaühel isemoodi glamuurne treeningkostüüm seljas, võiks minna käigupealt Aladini võrgutama. Pidevalt toimuvad Lindakivis ka Tallinna tantsurühmade festivalid. Lava, helikeskus ja akustika on pärast noorenduskuuri ülihead.

LK Kivilindad on Tallinna õpetajate näitetrupp, kes valmistab igal aastal ette uue lavaloo, millega siis üle Eesti esinemas käiakse. Suurt tähelepanu pälvis 2013. a etendus „Talendid koju ehk Kilplased”. Kivilindad lõhuvad edukalt kuvandi tuima näoga pedagoogist, kelles puudub pisimgi elusäde.

Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kirik

1959. aasta oli NSV Liidus religiooni vastu võitlemise kõrgaeg. Tallinna täitevkomitees otsustati lammutada Kuremäe ehk Pühtitsa kloostri abiklooster. Sisseseade võeti „usukultusvara” nime all linna hoiule. Imeilusa Jumalaema Kiirestikuulja ikooni päästis ja tõi enda koju preester Kornelius, praegune Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliit.

53 aastat hiljem sai ikoon endale isikliku pühakoja – Lasnamäe Jumalaema Kiirestikuulja Ikooni kiriku.

Rahvaloenduse järgi on üle poole Lasnamäe elanikest õigeusku. Kirik kodu lähedal on põhjendatud soov. Ideest teostuseni kulus aega. 2008. aastal pühitses Venemaa patriarh, Eestis sündinud Aleksius II altari. Praegu on kiriku ees tema mälestusmärk.

2013. aastal õnnistati sisse kogu kirik. Bütsantsi stiilis pühakoda kandideeris aasta betoonehitise tiitlile. Kellad valati Saksamaal, ikonostaasi maalisid Peterburi meistrid. Kiriku müürides on mulda ja kive Jumalaema neljast maisest valdusest: Gruusiast, Kreekast Athose mäelt, Kiievist ja Venemaa Divejevo kloostrist.

Jumalaema annab kõigile palujaile viivitamata tervist ja abi. Mida paluksid lasnamäelased?

Igor:

Mina ei oska midagi soovida. (pärast pealekäimist) Ma soovin, et Võru tänava auklik tee lõpuks ometi korda tehtaks! Võimatu on sõita, augud lõhuvad autot!

Oleg:

Lasnamäel ärgu olgu joodikuid ega pätte. Viina võib võtta, aga tehtagu seda kultuurselt, vaikselt omavahel ja teisi segamata.

Viktorija:

Et armastus oleks ja püsiks! Ja et ma saaksin välismaale õppima, mul on taotlus sees.

Alevtina:

Olgu kõik terved ja olgu maa peal rahu.

Zoja:

Mina ei oska midagi tahta, minul on kõik hästi. (pärast veenmist) No kui just vaja, siis et ma saaks loteriil peavõidu!

Lida:

Kõigile tervist ja pikka iga. Ja et inimesed elaksid sõbralikult.

Loe veel Lasnamäe kohta huvitavaid lugusid SIIT.