“Me seisame krimlaste valiku eest kõigi võimalike vahenditega. Iga lõvi on lahinguüksus. Sest kui kodumaa vajab, lähevad kõik piire ja krimlaste huve kaitsma. Kui tuleb käsk minna pargist välja ja täiendada omakaitselaste ridu, teeme me seda kindlasti. Aga hambad on meil suured...” ütles veidi enne Krimmi Venemaaga ühendamise referendumit pargi Taigan direktor Oleg Zubkov Life Newsi korrespondendile. Selles videos esines ta koos lõvidega, rääkis oma hoolealuste lahinguvõimsusest ning sõitis “püha sõja” ajal mööda parki ringi soomukil kirjaga “Rossija. Rodina. Pobeda” ("Venemaa. Kodumaa. Võit") ümbritsetuna vihastest kiskjatest.
Kahe aasta pärast seisab soomuk Taigani territooriumil üksi ja mängib rahustav muusika.
“See on igaks juhuks. Juhtub igasuguseid asju, ka Venemaal juhtub. Mul tuleb tihti ennast kaitsta. Vaata, sina paned intervjuu välja ja järgmisel päeval tulevad jälle kontrollid,” naerab Zubkov kibedalt. Aga aja jooksul, kui Krimm on olnud de facto Venemaa osa, on Oleg Zubkovi elus juhtunud nii palju ebameeldivusi, et selles naljas on kerge tabada märkimisväärset osa tõtt.
Safaripargi direktor Zubkov võtab meid vastu koosolekuruumis. Ta on riietatud laigulisse vormiriietusse, ninal on kriimustus, silmade all kotid. Zubkov meenutab millegi poolest Ida-Ukraina rinde välikomandöri. Aga tema nina pole kriimustanud mitte vaenlase mürsk, vaid lõvi. Räsitud väljanägemine on aga Krimmi eliidiga peetud tõelise pikaleveninud sõja tagajärg. Nüüd on juba raske öelda, millal ja miks see just algas. Võib ainult fikseerida keemistemperatuuri, kui skaalast piisab.
Meie ekskursioon Taiganis algab koosolekuruumist. Pikal laual seisavad rajatiste detailsed maketid. Nende hulgas on Krimmi colosseum, Suvorovi maastikupark, tiigrite ja karude pargid, kõik ellu viimata ideed, mida pargi direktor nimetab “Oleg Zubkovi Krimmi imede perekonnaks”.
Ukraina võimu ajal olid kõigil neil projektidel võimalused realiseeruda. “Colosseumi ehitamine” kõlab veidi kummaliselt, aga mitte rohkem kui tuhandeid turiste vastu võtva tohutu lõvipargi rajamine Krimmi. Esmapilgul võib näida, et selline gigantomaania kõlab ebatõepäraselt, aga teades Zubkovi teenetenimekirja, võib olla kindel, et ta ehitaks nii colosseumi kui ka Eiffeli torni. Piisab vaid pilgu heitmisest sellele, mis on juba tehtud.
Oleg Zubkov on lõpetanud Kiievi kõrgema sõjalaevastiku poliitkooli, töötanud kergetööstusministeeriumis, hiljem läks turismiärisse. Ta rabeles, kuidas oskas, isegi kudus kampsuneid. Selle tulemusena otsustas, et tuleb midagi muuta, näiteks Kiievist ära sõita, kaugemale Tšernobõli tuumajaama kiirgusfoonist. Ta saabus Krimmi ja otsustas töötada loomadega. Mõne aastaga muutsid nad koos naisega hädise loomanurgakese üheks Euroopa paremaks loomaaiaks. Järgmine samm oli Taigan: Zubkov võttis rendile Nõukogude armee endise käest lastud territooriumi. Kunagi olid seal kasarmud, töötasid tohutud arvutusmasinad, aga nüüd elavad seal, kus enne elasid sõdurid, ahvid ja papagoid, mööda tohutuid aedikuid kõnnivad lõvid ja tiigrid. Zubkov räägib, et Euroopas pole neid kellelgi nii palju.
Ametnikega on loomaaia direktoril probleeme olnud alati, ta on pidevalt sõdinud, tõestanud, maksnud trahve pisirikkumiste eest, aga õigel ajal sai ta võimuringkondade toetuse. Sedamööda, kuidas Zubkovi loomaaiad õitsele puhkesid ja tõid maksude näol üha rohkem sisse, tekkis direktoril arvukalt sõpru ja eestkostjaid. Selle tulemusena tekkis järgmine skeem: Zubkovile antakse luba projektide arendamiseks, öeldakse: “Ehita. Meie vormistame. Ära raiska aega.” Zubkov hakkab metsiku kiirusega ehitama, aga vaidlusalused küsimused paberitega lahendatakse protsessi käigus või juba post factum.
“Kõik, mida ma kogu oma elu olen õppinud, kulus ära. Sealhulgas ka sõjakool. Sest kui te lähete minu blogisse ja vaatate kuidas võimud mind kotivad ja mina neid, saate aru, ilma sõjalise ettevalmistuse ja selgroota siin vastu ei pea,” naerab Zubkov elektriauto rooli taga. Ta veab meid ringi mööda Taigani territooriumi. Vaatepilt tõepoolest hämmastab. See park on sarnane miraažile, suursugune oaas keset Belogorski rajooni depressiivset tühermaad. Keset parki on tohutu purskkaev, kõikjal seisavad lõviskulptuurid, pargikestes jooksevad paabulinnud ja pärlkanad, vahetpidamata kõlab rahustav muusika, linnud laulavad. Kõike on nii palju, et silme eest läheb kirjuks, iga rohulible on välja treenitud ja kasvab õiges suunas. Tundub, et territooriumi iga millimeeter on isiklikult Zubkovi pideva kontrolli all, ta tegeleb kõigega, alates ekskursioonidest kuni arvukate Hiinast toodud skulptuuride paigutuseni. Mõnes kohas on isegi tunda direktori üleliigset kontrolli ja rõhku isiklikule maitsele, mis võibolla mõnikord ka veidi alt veab, aga sellest hoolimata paneb lõvipark tõepoolest imestama. Spetsiaalse kunstidirektori palkamine on aga keeruline ja kallis: kogu territooriumi teenindavad vähesed inimesed, kellest kaks on Zubkovi naine ja vanem poeg.
“Kui oled kogu elu elanud linnas 15. korrusel, on sellise kitsekesega kokkupuutumine õnn. Näete, milline ta on, tiine, rahulolev. Oi, see on sokk. Ta on lihtsalt ennast täis õginud, aga sellest hoolimata mitte vähem õnnelik,” räägib Zubkov ekskursioonijuhi toonil. Me sõidame mööda aedikutest tiigrite, kaelkirjakute, ahvidega, üle tee jooksevad pidevalt paabulinnud.
“Inimesed jooksevad meie juurde ja karjuvad: “Teil on paabulinnud lahti pääsenud! Nad tuleb puuri panna.” Ma purustasin riiklike loomaaedade kaanonid. Kuskil ei tohi loomi sööta. Minu juures – palun! Ja mida rohkem sa lõvile liha annad, seda parem. Me müüme sööta, seda viiakse loomadele, söödetakse neid ja saadakse rahuldus."
"Kas teile meeldib pargis? Kõik on korras?” küsib Taigani direktor juhuslikelt külastajatelt.
“Jah! Väga!” vastatakse talle.
“No hästi. Saate aru, ma siin ajakirjanike ees... “ naerab Zubkov.
“Kiisud! Kui kenad! Kenad!” räägib Zubkov. Lõvid tunglevad tema juurde nagu kassid. Hõõruvad ennast tema vastu ja sulgevad rahulolevalt silmad.
“Nad on nagu Venemaa poliitilised parteid. Neil on üks eesmärk – näidata, kes armastab rohkem Vladimir Vladimirovitši ja kes tahab rohkem Venemaa jaoks ära teha. Nii püüavad ka lõvid näidata, kes neist mind kõige rohkem armastab.”
See tõepoolest hämmastab: me lihtsalt ei sõida elavatest lõvidest mööda, me peatume, silitame neid, Zubkov aga istub neil seljas sellise näoilmega, et midagi erilist ei toimu. Selline päev, ei midagi erilist.
Lõvidega on Zubkovil kommunikatsioon paika pandud seni märksa paremini kui Krimmi ametnikega.
“Praegu ettevõtlus ei arene, Krimm ei arene,” räägib Taigani direktor kahetsusega. “Ma ei ole oma loomu poolest harjunud peatuma. Mida on inimesele vaja? Korterit? Autot? Pükse? Televiisorit? Mul on see kõik olemas 90. aastatest. Ma tahaksin lihtsalt vaadelda, imestust tekitada, teha seda, mida teised ei suuda.
Vene võimude tulekuga paljud kokkulepped ja suhted kadusid. Zubkovile lubati toetust, oli lootus, et endine koostööskeem säilib. Selle asemel saab Taigan aga nüüd pidevalt kontrolle ja trahve, selle direktor aga kriminaalasju.
“Põhjus on minus ning vabariigi praeguse juhi iseloomus ja isikuomadustes. Mina olen sirgjooneline vene inimene. Kui sind korra peteti, peaks häbi olema sellel, kes pettis. Kui teist korda, peaks häbi olema sinul. Aksjonoviga, Krimmi vabariigi juhiga, on olnud kaks kohtumist, need puudutasid minu parkide toetamist. Ma ju toetasin “Vene kevadet”, ma ju arvasin, et selles on Krimmi edu ja arengu pant. Meie ees oli Sotši näide. Esimene kohtumine oli lootustandev, 2014. aasta juulis. Aga juba mõne kuu pärast nägin ma, et sõnad lähevad tegudest järsult lahku. Ja antud lubadused pole rohkem kui sõnad kabinetis.”
“Pärast toimusid 2014. aasta valimised, kus mina, talupoja poeg Oleg Zubkov kandideerisin vabariigi riiginõukokku.” Zubkov muidugi kavaldab. Ta ei ole nii lihtne, kui paistab: ta on olnud erinevate seadusandlike institutsioonide, sealhulgas vabariigi ülemnõukogu liige, ning oleks peaaegu saanud Jalta linnapeaks, tal on suurepärased sidemed kõige ootamatumates struktuurides. Zubkovil on ilmselgelt poliitilised ambitsioonid, kuigi ta seda lõpuni ei tunnista.
“Mul on vajadus suhelda mitte ainult loomade, vaid ka inimestega. Ma oskan aidata ja hoolitseda, seista oma vaadete eest. Olles olnud viimastel aastatel Ukraina rahvasaadiku Boriss Davidovitš Deitši abi, olen ma hästi teadnud Belogorski rajooni probleeme ja tahtnud ära teha seda, mida tema ei jõudnud. Ma olen tahtnud valimistel osaleda, aga minult ei ole mitte lihtsalt võimalust ära võetud, vaid häbematult lömastatud, solvatud, alandatud.” Zubkov ei sattunud valimistele ja teatas, et nad on Krimmi ajaloos kõige häbematumad ja Krimmi uut Vene ajalugu nii alustada ei tohi.
“Aga need poisid ei jäta olnuga hüvasti,” järeldab Zubkov paljutähendavalt. Zubkovi poliitiliste pööristuulte ajaloo täielik ärarääkimine on küllaltki keeruline. Kui teha lühidalt, ei seatud teda üles Ühtse Venemaa nimekirjas, nagu lubati, ning ta astus parteist välja ja otsustas kandideerida teises nimekirjas, astus erakonda Rodina, aga tulemuseks on uppumine paberitesse, millega tal asi kuidagi ei edene.
Aga edasi läks asi karmiks. Ilma sõda kuulutamata tulid loomaaeda Skazka anonüümse teate peale prokurörid. Kellelegi näis, et ahvidel on tuberkuloos. Neid hakati vaktsineerimiseks uinutama. “Kaks uinutati peaaegu surnuks, vaevu saadi jalule,” kurjustab Zubkov. Ta nimetab seda episoodi “ahvide mahalaskmiseks”. Neid lasti tõepoolest spetsiaalsetest veterinaarsetest püstolitest. Mingit tuberkuloosi ei leitud.
Edasi läks lugu dramaatiliselt. Elektri väljalülitamise ajal (Ukrainas lasti õhku Krimmi elektriga varustava magistraalliini postid) anti Taiganile eriolukordade ministeeriumi generaatorid, aga Krimmi juht Aksjonov pahandas sellise otsuse peale, prokurör Poklonskaja nõudis aga riigi omandi tagastamist, vaata et süüdistas varguses. Tuli tagastada. Blackout'i ajal suri kolm tiigripoega. Selles süüdistati loomulikult Zubkovi. Erinevad eksperdid võtsid sõna selle kohta, kui halvasti ta loomi peab, kordagi Zubkovi juures käimata. Krimmi loomaarstid kinnitasid seda, rääkisid, et tiigripoegade surma kutsus esile koliidi äge vorm. Siis viis Zubkov seadust rikkudes tiigripoja surnukeha salaja Krasnodari kraisse sõltumatusse ekspertiisi (mille eest sai pool miljonit trahvi), mis näitas, et loomadel oli viirusinfektsioon vähenenud immuunsuse taustal.
Sellest peale võeti Zubkov tõsiselt ette, teda süüdistatakse kõigis surmapattudes, antakse kohtu alla, tema aga esitab vastuhagisid ja ütleb suurtele ametnikele selliseid sõnu, et mõnikord paneb imestama, kuidas tal pole veel pead lõhki löödud.
“Vabariigi selle juhtkonnaga on suhted niivõrd tupikusse jooksnud, et väljapääsu ma ei näe. Kas peab lahkuma Zubkov või vahetuma võim. Ma eelistaksin oodata teist varianti ja oodata, millal tulevad juhid, kes mõistavad, mida on Oleg Zubkov Krimmi jaoks teinud ja milline kasu temast tõuseb,” räägib Taigani direktor solvununa.
Selgust saada Krimmi eliidi ja Zubkovi omavaheliste suhete pikas ajaloos on võimatu ja ka mõttetu. Kord need paranevad siis jälle halvenevad. Naljakas, on ainult see, et inimesel on lõviga lihtsam kokkuleppele jõuda kui teise inimesega.
